[ARVUSTUS] Kirjandus ei ole lihtsalt ühiskonna peegel

Selle kuu aprillis on Kirjanduse Kuu ja kuuleme jälle populaarset lauset, et „kirjandus on ühiskonna peegel“. Võib-olla on mõistlik kaaluda selle kehtivust, et laiendada ja süvendada meie tähistamist.

Üks selle väite olulisemaid juuri Marx ja Engels juures on see, et kirjandus peegeldab ühiskonna materiaalseid ja klassilisi tingimusi. Ühel pool on selles tõde, sest kirjandus on oma aegu peegeldav ja teostel on sügav seos ühiskonnas toimuvatega. Võime öelda, et kirjandus ei eksisteeri vaakumis. See on alati seotud ajaga, milles see loodi. 

Isegi siin võime öelda, et kirjanikud ei piirdu lihtsalt teostega, mis peegeldavad meie ühiskonda. Progressiivsed inimesed teavad, et kirjandus ja kunst omavad võimet muuta olemasolevaid ühiskondlikke tingimusi. Nii lugeja kui ka kirjanik ei ole rahul sellega, et kirjanduses kajastub ainult nende ühiskonnas toimuvat. Peab ka tegutsema. 

Kui vaatame kahte meie ajaloo voolu – meie suuliselt edasi antavat kirjandust ja revolutsioonaride kirjutatut – muutub see veel selgemaks. Meie eeposites ja muus rahvakirjanduses andsid meie esivanemad järglastele ja kinnitasid ühiskonna mõistet. Nad seadsid oma elu seoses eepiliste kangelaste eluga. See andis neile ühise päritolu ja identiteedi. Nad omandasid tarkuse mõistatuses ja proverbiaalis.

Isegi koloniaalaja saabudes jätkasid nad kirjanduse kasutamist. See oli viis, kuidas säilitada oma põlisidentiteeti kolonialismi ees. Nad segasid vanu luuletusi ja mõtteid palvuste ja muude kiriku nõuetega. Nad kasutasid kirjandust selleks, et iga kord, kui vaatasid peeglis, tuvastada end isegi siis, kui riided olid muutunud. 

Meie revolutsionäärid – näiteks Rizal, Bonifacio, Jacinto ja Mabini – ei piirdunud ka lihtsalt peegli vaatamisega. Nad kasutasid kirjandust filipiinlaste vaate ühendamiseks oma kodumaale. Nad kasutasid erinevaid lähenemisi, mitte ainult peegeldamist. Nad kasutasid kumerat (kõverat) vaatenurka, et ühendada õigusvastased tegusid ja võimalikke tulevikusündmusi, kui rõhumine jätkuks. Bonifacio ja Jacinto pakkusid meile läätsi, et muuta meie vaade tummalt kokkuvarisenud kodumaale selgemaks. Jah, see on ikka seotud peegliga, kuid me kasutame optika ja nägemise erinevaid omadusi, et saavutada sügavamat mõistmist oma kodumaast ja maailmast. 

Ja siin on veel mõned vaatamisviisid ja seosed: näiteks peegli vaatamisel võime hämmastuda. Võib-olla on peegli taga kellegi põletamine. Meil on vaja ka hoiakut ehk tähelepanelikku vaatlust seda, mida vaatame. Tuleb ka ettevaatlik olla, kui vaatamisel on pettus, sest meie nägemine võib olla petetud. 

Pöördume tagasi ühiskonna peegli mõttesse, kuid peame meeles pidama, et kui me lihtsalt vaatame peeglis, lugedes kirjandust, siis võime muutuda Narcissuseks, kes armub ainult oma peegelpildis ja maailmas. Mõnikord on isegi „peegeldus“, mille me peame tõeseks, lihtsalt illusioon. Ja me teame Narcissuse saatust. 

Mis on hea, on kasutada kirjandust, et mõista oma kodumaa olukorda ja seda, kuidas seda veel paremaks muuta. See näitab meile ka, et me ei eksisteeri ainult üksinda kui individuaalsed liikmed etnolingvistilises grupis, mis on Filipiinide osa. See näitab alati, et on Teine. Meil on kaasühiskondlikud sidemed. Isegi väljaspool seda maailma, universumi lõpututes võimalustes.

On äärmiselt oluline mõista Teist ja meie erinevusi, samal ajal kui meie maailm põleb. Kirjandus on ka see, mille poole me saame pöörduda ja mida saame kasutada sõjade lõpetamiseks. Me ei saa seda teha, kui lihtsalt vaatame peeglis, lugedes. – Rappler.com

Roy Rene S. Cagalingan kirjutab luuletusi ja esseid. Ta on Liinangu pildi, retoriika ja vormi (LIRA) liige. Ta on kultuuritöötaja.